ISM Juhtimis- ja Majandusülikooli õppejõud, ALISA MANAGEMENT LABORATORY asutaja ja juht ning ICC kootsingu treener Balti riikides – dr Alisa Miniotaite ütleb, et see, milliseid juhte vajame homme, sõltub poliitilistest, majanduslikest ja sotsiaalsetest suunitlustest. Kas poliitikud, kes hetkel töötavad juhtival ametikohal, on ka head liidrid ja kuidas kasvatada liidreid, küsis Alfa.lt A. Miņiotaitelt, kes hiljuti koos oma kolleegi Ignas Staškevičiusega andis välja raamatu „Eestvedamine“.
– Te alustate oma raamatut eestvedamise mõistega, kuidas saab seda defineerida?
– Eestvedamisel on sadu definitsioone, see on protsess, tee, mõjutamisvahend, teiste juhtimine, visiooni looomine, vastutus, teiste eest hoolitsemine – tõesti väga lai mõiste. Üldine definitsioon – see on protsess, mile jooksul liider juhib oma järgijaid või koos järgijatega liigub ühise eesmärgi poole.
– Ilmselt on see igavene küsimus – kas liidriks sünnitakse või saadakse, kuid loodud koolitusprogrammid, juhikoolid näitavad, et liidriks võib saada. Millal peaks liidrite kasvatamisega alustama?
– Võibolla ei pea endas liidrit kasvatama, ma arvan, et see peab olema täiesti vabatahtlik protsess, kui teistmoodi sa enam ei saa. Kui sa ei pea liider olema – ära ole. Kui teistmoodi enam ei saa, siis hakka selleks. Loomulikult, stiimul hakata liidriks on omamoodi rahulolematus või sisemine vajadus, sind ei rahulda ebapiisav heaolu, olukord, hinnang või miski muu. Maailma tuntuimad liidrid, näiteks Mahatma Gandhi ei olnud rahul indialaste keerulise olukorraga Lõuna-Aafrikas. Seega on eestvedamise algus rahulolematus ja tunne, et oma eesmärke ei ole teistmoodi võimalik saavutada.
– Täna kuuleme aina rohkem, et inimesed ei karda hakata liidriks, sellest räägitakse sagedamini. Kas see on märk, et praegu on muutuste ja kasvava rahulolematuse aeg?
– Mitte ainult see. Ma ütleks, et rahulolematust oli ka varem, kuid varem seda ei soodustatud ja ei olnud julgust midagi teha. Nüüd, kui on rahulolematus, on ka soov võtta liidriroll. Eestvedamine on vastutuse võtmine. Initsiatiivi näitamine, soov uhkustada, olla esimene – parimal juhul on see initsiatiiv või nartsissism. Vastutust võtame seetõttu, et võtame seda oma kohustusena, kuna teisiti enam ei saa. Ja me liigume ebaküpsest ühiskonnast, nõukogude ajast, kui vastuseid võeti vastu meie eest ja meile öeldi, mida peab tegema, küpse ühiskonna poole, kui teame, et oma heaolu peame looma ise ja vastutama enda eest ise. Arvan, et olemuselt on eestvedamise kasv küpse ühiskonna tunnus.
– Teisalt, ikkagi on säilinud skeptiline suhtumine loodud juhtimisõpingute programmidesse ja sellesse, milleks saadakse neid läbides. Mis on nende väärtus?
– Vähemalt minu juures õpivad eestvedamist juhtide magistrantuuris juhid. Mille poolest erineb juht liidrist? Juhi töö on juhtida ja teha tööd teiste käte abiga – delegeerides, kaasates. Liidri eesmärk ei ole sama. Liider peab tagama pikaajalisi muutusi, see on palju enam, kui paljas ressursside haldamine. Osa organisatsioonidest loodab, et nende juhid on ka tugevad liidrid. Miks nad õpivad eestvedamist? Nad soovivad saada tugevamaks inimeseks, kellel oleks rohkem järgijaid, see tähendab saavutada eesmärki rohkemate inimeste abil.
– On olemas ka kindlat tüüpi liidrikoolid lastele. Te mainisite, et eestvedamine on vabatahtlik protsess, aga, kui see on vanemate soov, et lapsest saaks eestvedaja, siis kuidas see mõjutab seda?
– Fakt, et sellisel viisil realiseerivad vanemad oma vajadusi laste kaudu, kuid lapse elu eesmärk on tunda rõõmu elust, lapsepõlvest, seega rikkuda nende lapsepõlve eestvedamise õpingutega ei ole minu arvates hea mõte, kuid teine asi – selliste huviringidega ja orientatsiooniga edule seotakse lapse väärtus eduga: sa oled hea, kui oled esimene, saad auhinna, mina saan postitada sinu saavutusi Facebookis. Miks see on probleem? Sellepärast, et elus ei ole ainult edu, on palju ebaõnnestumisi, kuid inimesed, kellel on kõrge ja habras enesehinnang, mis on seotud eduga (ma olen hea siis, kui saan kümme punkti!), elavad hiljem ebaõnnestumisi väga raskelt üle. See on seetõttu, et on sisse kasvatatud.. seos – sa oled väärtuslik vaid siis, kui oled keegi.
Me näeme sellist 21. sajandi needust, et tänapäeval peab olema edukas ja edu on kui valuuta. Edutust pole kellelegi vaja, kuid sellepärast tekib väga suur oht: inimesed on ebakindlad, sageli luuakse tühi kuvand, kus lihtsalt positsioneeritakse edu, kuigi tegelikult nii ei tunta. Teisalt – mis on edu? Seda saavutatakse olles esimene, tunnustatud, korjates palju „meeldimisi“, kuid tegelikult on inimene väärtuslik ka paljude muude põhjuste tõttu. Seega on minu arvates halb tendents panna lapsi juba noorena eestvedamise koolidesse.
– Kuigi eestvedamisest räägime pigem seoses ettevõtluse valdkonnaga, on poliitika veel üks valdkond, kus on liidrid väga olulised. Kas selles kehtivad samad reeglid või poliitilistele liidritele on vaja teisi omadusi?
– Poliitiline eestvedamine erineb selle poolest, et kõigepealt peab liider kaasama rohkem inimesi. See tähendab, et karisma muutub olulisemaks. Kuigi, näiteks Angela Merkelit ei saa nimetada väga karismaatiliseks liidriks. Teine aspekt – ettevõttes sa tunned oma järgijaid, aga poliitikas sa päriselt neid ei tunne, ainult järgijad arvavad, et tunnevad liidrit, see suhe on ühepoolne. Poliitilises eestvedamises on kahjuks ka vähem aruandmist. Ettevõttes, kui liider ei saavuta tulemusi, lastakse ta lihtsalt lahti, poliitikas kahjuks mitte.
– Rääkides tänapäevast, kas kõik poliitikud, kes on Leedus juhtivatel ametitel, on liidrid või mõnel neist need omadused seni puuduvad?
– Selge, et puuduvad. Mul endal tuleb töötada poliitikutega ja on väga kurb, kui näen, et nende suurim stiimul poliitikas osalemiseks on enda nägemine tribüünil ja kuidas rahvamass mulle aplodeerib. See tõesti muudab kurvaks. Leedus ja Lätis on suur puudus tarkadest poliitikutest, visioonide loojaid ning ühendajaid meil pole peaaegu üldse. Selge, et väga palju on eetika probleeme, kuid selliseid on kogu maailmas. Teine asi on vastutuse võtmine. Kord töötasin poliitikutest kuulajaskonnaga ja täitsime enesehinnangu teste ja ikkagi vastutuse või tahte „lihas“ ei olnud poliitikute seas tugevaim, see oli palju nõrgem, kui teiste, näiteks ettevõtjate seas. Ka see näitab, et poliitika on rohkem rääkimine kui tegemine, kuid kahjuks ei rõõmusta see inimesi ei Leedus ega Lätis.
– Milliseid liidreid läheb teie meelest vaja homme?
– Ebaküpsel ühiskonnal on iseloomulik vajadus vertikaalse, autoritaarse, sageli karismaatilise eestvedamise järele, kus tuleb Messias taevast, lahendab kõiki meie probleemid ja ütleb, kuidas asjad peavad olema. Inimesed tunnevad ennast turvaliselt, kui on selline tugev liider. Selliseid me näeme naaberriikides Idas. Küpses ühiskonnas – Läänes, Põhjamaades, Skandinaavias ei ole nii suur vajadus vertikaalse eestvedamise järele, see on pigem horisontaalne nagu kokkulepe või partnerlus.
Nagu teie ütlesite – eestvedamise kasv on küpse ühiskonna tunnus. Nagu teame, Venemaal ei tule seda juurde, kuna on ainult üks liider, eestvedamine seal on täiesti ebasoovitav. Rääkides tulevikust, sõltub kõik maailma arengust, poliitilistest, majanduslikest, sotsiaalsetest suundumustest. Kui areneme ikkagi küpse, tasakaalustatud ühiskonna suunas, on eestvedamine kahtlemata seotud partnerlusega ning läheb vaja liidreid, kes suudavad jõuda kokkuleppele. Kui tulevikus on ikkagi rohkem sotsiaalseid rahutusi, suurenevad inimestevahelised vastuolud, nagu praegu näeme lõhet parem- ja vasakjõudude vahel USAs, ja see pole ainult seal, ka Leedus muutub see juba iseloomulikuks, ning kui selle tõttu tekivad sotsiaalsed rahutused, võib-olla, et ikkagi on vajalik see ühendav ja piisavalt vertikaalne liider.